Koidu suurim fänn?

Üks mu esimesi vestlusi Janiga oli justnimelt Koidu teemaline. Ma teadsin, mis see on, ja teadsin, et ta seal töötab. Fast forward seitse kuud ja tuli kevadvaheaeg, mil ma käisin klassiga bussireisil. Sõites oli palju aega mõelda. Kui Jan kolme kuu pärast kaitseväkke minemas oli, oli tal ju ometi asendajat vaja. Olin tegelikult juba ammu naljaga pooleks ennast välja pakkunud. Olen oma koolilehe keeletoimetaja ning just seda tööd tegi ka Jan Koidus. Tol hetkel jäi see mõte veel sinnapaika, ent kaks kuud hiljem aitasin Jani ühe researchi ülesandega. Siis jõudis kätte kaitseväkke mineku aeg – mõeldud-tehtud, mina saingi ta asendajaks.

Üleminek ajakirjandusest programmeerimisse on olnud põnev. Kui muidu puutusin kokku ainult aja- või ilukirjandusliku tekstiga, siis nüüd toimetan lisaks blogipostitustele ka kursuseid ning ametlikke dokumente, tõlgin blogitekste inglise keelde ning koostan murelahendajaid. Seega olen paras Hunt Kriimsilm või kratt – mul on üheksa ametit ja valdan neid kõiki.

Koidus alustades hakkasin sisuliselt töötama kuue täiesti võõra poisiga. Ma ei hakka valetama, see oli algul päris hirmus. Esimesel koosolekul värisesin nagu haavaleht, aga naersin veel kõvemini. Nad on kõik väga-väga toredad! Nendega töötamine on mulle õpetanud, et komplimentidega ollakse kitsid. Kui nad ütlevad su töö kohta, et see on „täitsa kobe”, siis sa ilmselt oled head tööd teinud. Koidus ei saa kiita ega laita, aga võibolla see ongi parem. Asju arutatakse lihtsalt läbi. Pole õiget ega valet, halba ega head, asjad lihtsalt on, ja kui keegi näeb, et saaks olla paremini, siis ütleb.

„Muutused on hirmutavad, aga veel hirmsam oleks jääda paigale.” Seega ärge kartke uusi kogemusi, võtke need kahe käega vastu!

- Kirke